Georg Hackenschmidti spordiraamatuauhind

2011. aasta mais algatasid Eesti Spordimuuseum ja Eesti Olümpiaakadeemia Georg Hackenscmidti nimelise raamatuauhinna väljaandmise. Auhinda antakse välja igal aastal eestikeelsele sporditeemalisele raamatule ning laureaadiks saab autor, kes parimal moel räägib spordist, spordi mõttest, ausast mängust ja liikumise rõõmust. Auhinna nime valikul lähtusid väljaandjad arusaamast, et Tartus sündinud Georg Hackenschmidt (1877-1968) oli nii rahvusvaheliselt edukas sportlane kui ka tunnustatud filosoof, mistõttu sobib temanimeline auhind igati väärtustama meie spordikirjandust.

Esimene Georg Hackenschmidti auhind anti välja 2012. aasta aprillis ning selle pälvis kirjastuse Argo välja antud Valter Heueri "Meie Keres".

Varasemad võitjad

2023 Gunnar Press "Meie aja EOK I" ja "Meie aja EOK II" © Menu Meedia Aastal 2023 tähistab Eesti olümpiakomitee 100. aastapäeva. Raamatu "Meie aja EOK" kaks köidet annavad põhjuse vaadata tagasi olnule ehk ajale, mis meenutab taasiseseisvumise kujunemist ja sellele järgnevat. Raamat aitab värskendada mälu ja pidada meeles oma kangelasi nii eesliinil kui ka tagalas.

2022
Kristi Kirsberg. Jan Jõgis-Laats
„Biatlon A&O. Ükski märk ei jää üles. 25 lugu laskesuusatamisest”

© JVE OÜ

Raamatu näol on tegemist esimese eestikeelse laskesuusatamise teosega, millest leiab intervjuusid tipptegijatega, eestlaste mälestusi ja ala nüansside selgitusi lihtsal moel. Autorid annavad vastused mitmetele laskesuusatamisega seotud küsimustele, erinevatest võistlejatest ja nende saavutustest.


2021

Janek Oblikas
„Rabajooksust alastimaratonini. Miks on täna hea päev jooksmiseks?"

© Marathon100 OÜ

Raamat räägib ühe täiesti tavalise, ilma sporditaustata inimese jooksuteekonnast, millele on jäänud nii maailma suurim, New Yorgi maraton kui maailma esimene alastimaraton. Tegemist on haarava ja inspireeriva raamatuga, mis kirjeldab jooksmisega kaasnevat ausalt, humoorikalt ja emotsionaalselt, sobides nii algajale jooksjale kui kogenud maratoonarile.


2020

Ivar Jurtšenko

„Inimene või masin: Riho Suun ja suurmeistrite plejaad"

© Tänapäev

Ivar Jurtšenko pajatab loo kunagisest rattastaarist Suunist ning tema väljakutsetest Nõukogude Liidu karmis spordisüsteemis.  Selles raamatus on koos 1985. aasta Eesti parima meessportlase Riho Suuna (snd 27.04.1960) ja tema kamraadide, koondisekaaslaste ja sõprade lood, mis toovad kõnekalt esile toonase ajastu eripärasid, süsteemi halastamatust ja kallutatud maailmapilti. See oli praegusest hoopis teistsugune maailm.

2019

2018

Esitluslaadilt teatmeteose valda kuuluv “Eesti spordi lugu” on põhjalik ja hästi illustreeritud ülevaade meie spordi arenguloost läbi sajandite, alates keskajast kuni 21. sajandi alguseni. Ligi 500 leheküljeline käsitlus täidab olulise tühimiku spordiajaloo talletamisel. Tervikliku Eesti spordiloo kõrval leiab raamatust statistikat, meie spordikangelaste saavutused ning olulise lisaväärtusena rikkaliku ja osaliselt seni avalikustamata fotomaterjali.

2017

Märt Roosna

„TERAVA KEELEGA. AVO KEELE JA EESTI VÕRKPALLIMEESKONNA LUGU“

© Rahva Raamat, 2017

Spordiajakirjaniku Märt Roosna kirjutatud raamat „TERAVA KEELEGA. Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu“ räägib haarava ja värvika loo, kuidas võrkpall Eestis uuesti võrratuks sai. Kõige õigem ongi seda käänakuterikast lugu jutustada läbi Avo Keele silmade. Ta on olnud nii patuoinas kui ka päästeingel. Ainus, kes on olnud osaline viimase nelja kümnendi tähtsamates sündmustes. Ta on hinnangutes õiglane, teritades vajadusel halastamatult keelt nii iseenda kui ka teiste kallal. Huumor on Keele puhul nagunii kohustuslik, samuti kõrvalepõige rannavollesse, kus ta jõudis koos Kaido Kreeniga olümpiamängudele.

Võrkpalliloos pole pallimatsude kõrval puudust ka intriigidest, pisaratest, haldjast ristiemadest, õnnelikest kokkusattumustest, lõbusatest pidudest ja lustakatest kihlvedudest. Põnev on spordiala kasvamise kõrval jälgida muutusi peategelase mõttemaailmas ja hoiakutes. Lisaks Keelele sai spetsiaalselt selle raamatu tarbeks sõna üle 40 inimese, teiste hulgas võrkpallurit hoopis teise külje poolt tutvustav abikaasa Kai, koondise rahastamispalve nipsakalt tagasi lükanud endine peaminister Andrus Ansip, Tallinnas kaotanud Poola koondise juhendaja Raul Lozano, Euroopa meistriks tulnud lapsepõlvekaaslane Jaanus Lillepuu ja omal ajal pikalt vanema sidemängija varju jäänud Kert Toobal.

2016

Vahur Kalmre

„TARTU ROCK! TARTU ROCK! ÜHE KORVPALLIMEESKONNA LUGU"

© Vahka Meedia OÜ, 2016

Auhinnaga pärjatud teos annab rohkem kui neljasajal leheküljel ja pildimaterjali kaasabil ülevaate Tartu Rocki korvpallimeeskonna viieteistkümnest tegutsemisaastast - meeskonnast, mis alustas vaid kohalike mängijatega, kuid formuleerus aastate jooksul rahvusvaheliseks projektiks. Raamatus räägivad treenerid, mängijad, meeskonna taustajõud, klubi juhid, fännid... See ongi nende kõikide lugu.
"Spordiraamat ei kõneta enam nii paljusid inimesi, kui vanasti, aga vähemalt korvpallisõpradele peaks teos huvi pakkuma," ütleb raamatu autor Vahur Kalmre. Ta usub, et vaatamata nimevahetusele elab tartlaste südames sümbolina just Rock.

Georg Hackenschmidti raamatuauhinna rahvahääletuse võitja tiitel läks Gunnar Pressi raamatule "Ninamees Raio Piiroja, õhuvõitleja" (Menu Kirjastus 2016).

2015

Mait Riisman

„VEEPALLUR"

© Hea Lugu ja Mait Riisman, 2015

Kaasahaarav lugu ühe Eesti poisi jõudmisest spordimaailma absoluutsesse tippu – olümpiavõitjaks. Pelguranna kaagil – nagu raamatu autor ennast nimetab – tuleb sel teel võidelda nii eestlaste kui venelastega, nii miilitsa kui KGB-ga, vahel aga lausa saatana endaga,  kes ei väsi tema teele takistusi seadmast. Ometi leiab peategelane ikka ja jälle jaksu püsti tõusta ning edasi minna. Riismani sõnul on teos läbinisti aus ja see peaks hästi sobima peegliks, mis   annab ülevaate temast kui inimesest ja sportlasest.

Mait Riisman (1956), veepallur, treener ja sporditegelane. Lõpetas    1974 Tallinna 21. keskkooli ja 1982 teleajakirjanikuna Moskva Riikliku Ülikooli (RÜ). Hakkas harrastama veepalli 1966 Tallinna Kalevi ujumiskoolis Mati Haljandi juhendamisel. 1974 siirdus Moskvasse ning jätkas treeninguid seal. Kuulus 1974–83 Moskva RÜ, 1983–84 Moskva Torpedo ja 1984–88 Moskva Dünamo veepallimeeskonda. Aastatel 1977–80 kuulus veepallis NSV Liidu koondisse, tuli 1980 olümpiavõitjaks. NSV Liidu meistrivõistlustel võitnud 4 kuld- (1979 Moskva RÜ meeskonnas, 1985–87 Moskva Dünamo meeskonnas), 4 hõbe- ja 1 pronksmedali. Oli 1989–91 Moskva Dünamo veepallitreener ja NSV Liidu koondmeekonna teine treener. 1991–96 Prantsusmaa klubi Racing Club de France treener. 1996–2004 Moskva Dünamo veepallimeeskonna peatreener, meeskond võitis Euroopa riikide karikavõitjate karika (2000) ja tuli Venemaa meistriks (1998, 2000–02). 1997–2000 oli ühtlasi Venemaa veepallikoondise teine treener. Olnud 2001–11 Moskva Dinamo veepalliklubi president ja peadirektor ning hiljem presidendi nõunik. Teinud kaastööd Eesti ja Venemaa spordiväljaannetele. Aastast 2002 EOK auliige.

(allikas ESBL, lühendatult)
 

2014

Mart Poom. Indrek Schwede

„MINU LUGU"

Väljaandja Film Distribution OÜ

Teostus Menu Kirjastus

© Mart Poom/Indrek Schwede. Mart Poom. Minu lugu, 2014

Aastatega või isegi aastakümnetega küpsenud raamat meie läbi aegade ühest väljapaistvamast jalgpallurist. Isiklik ja siiras, põhinedes Mart Poomi iseenda päevaraamatule, peegeldab see teos ühe hiilgava spordikarjääri sündi, arengut ning tipphetki, aga ka lõppematuid treeninguid ja Mardi tõekspidamisi.

Spordiajakirjanik ja raamatufriik Jaan Martinson:

Kui Eesti läbi aegade parim jalgpallur Mart Poom räägib tippspordi valust – jah, just eelkõige valust, sest tema ei sõitnud Ferrariga keset meediasära ega skoorinud meeskonda suurtele võitudele –, siis tuleb uskuda. Selgeks saab järgmine: kui inimene midagi väga tahab, siis ta saab, paraku tahavad vaid üksikud nii väga, et on valmis ohvriteks.

 

Mart Poom (1972), jalgpallur. Lõpetas 1990 Tallinna 49. keskkooli, õppinud 1991–92 Tallinna Tehnikaülikoolis majandust. Jalgpalli mängima õhutasid teda Olev Reim ja Tiit Kõmper. Alustas 1988 väravavahina Lõvide meeskonnas. Mänginud Tallinna Spordi (1989–90), Tallinna FC Flora (1992–93 ja 1995–97), Kuopio Palloseura (1992), FC Wili (1993–94), Portsmouthi (1994–97), Derby County (1997–2003), Sunderlandi (2002–06), Londoni Arsenali (2005–07) ja Watfordi (2007–09) klubis. Mänginud Inglismaa meistrivõistluste kõrgliigas 138 ja esiliigas 90 mängu. Mänginud 1992–2009 Eesti koondises 120 kohtumist. Eesti parim jalgpallur 1993, 1994, 1997, 1998, 2000 ja 2003 ning Derby County parim mängija 1999/2000. Olnud 2009–10 Londoni Arsenali väravavahtide abitreener, 2010–12 FC Flora spordidirektor, aastast 2009 Eesti koondise väravavahtide treener.

(allikas ESBL, lühendatult)

Indrek Schwede (1962), spordiajakirjanik. Lõpetas 1980 Tallinna 10. keskkooli ja 1989 Tartu Riikliku Ülikooli ajakirjandusosakonna. Töötanud aastast 1981 ajakirjanikuna: 1981–82 Sädeme toimetuses, 1983 Edasi ja 1984 Õhtulehe korrespondendina, 1987–92 Noorte Hääle/Päevalehe spordiosakonnas; 1992 oli Sporditähe asutajaid ja aastani 1998 peatoimetaja, 1998–99 Pühapäevalehe, 1999–2001 Eesti Päevalehe nädalalõpulisa Pluss peatoimetaja, 2003–06 Sporditähe peatoimetaja ja aastast 2007 ajakirja Jalka peatoimetaja. Kuulunud Eesti Spordiajakirjanike Ühenduse juhatusse. Rahvusvahelise Spordiajakirjanike Liidu liige. Olnud 2005–12 Eesti Curlingu Liidu president. Eesti Jalgpalliajakirjanike Klubi asutajaliige (1995), Eesti parima jalgpalluri valimise algataja (1992) ning lauamängude “Jalgpall” (1994) ja “Täringujalgpall” (1998) autor.

Indrek Schwede teoseid: Tähetund (1990, autoreid), Eesti "Dünamo" viis aastakümmet (1990, autoreid), XVII taliolümpiamängud. Lillehammer 1994 (1994, autoreid), Atlanta 1996. XXVI suveolümpiamängud (1996, autoreid), Nagano 1998. XVIII taliolümpiamängud (1998, autoreid), Sydney 2000. XXVII olümpiamängud (2000, autoreid), Väike jalgpallipiibel (2001), Ateena 2004. XXVIII suveolümpiamängud (2004, autoreid), Torino 2006. XX taliolümpiamängud (2006, koostaja ja autoreid), Sotši 2014. XXII taliolümpiamängud (2014, autoreid), Mart Poom. Minu lugu (2014, koos Mart Poomiga).

(allikas ESBL, lühendatult)
 

2013

Gunnar Press

„HÄRRA SPORTLANE VILJAR LOOR"

© Menu Kirjastus, 2013

Spordiajakirjanik Jaan Martinson Postimehe raamatublogis:

Raamatu autor Gunnar Press on suutnud raamatusse mahutada Loori loo kõrval ka Eesti võrkpalli ajaloo, legendaarsest 1968. aasta N. Liidu meistritiitlist kuni punariigi lagunemiseni kõigi oma tõusude ja mõõnade ja skandaalidega alates legendaarse noortetreeneri poistelembusest kuni kolme koondislase vanglasseminekuni.

Ent Loorist räägitakse ääretult ausalt, see tähendab inimlikult. Räägitakse, kuidas Loor võitles vigastustega, taludes teinekord ebainimlikku valu, kuid ei lasknud end sellest häirida. Kuidas käis toona viinavõtt, kuidas võrkpallikuningas jäi hätta armuasjades ja lõpuks, kuidas ta elust enese käe läbi lahkus, sest ei suutnud tavailmas olla sama tugev ega leida õigeid lahendusi, nagu suutis palliplatsil.

Gunnar Press (1957), spordiajakirjanik. Lõpetas 1975 Tallinna 37. keskkooli ja 1980 Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonna. Töötanud 1975–90 Noorte Hääle spordiosakonna korrespondendina ja juhatajana, 1990–2000 Päevalehe spordiosakonna juhatajana, 2000–06 SL Õhtulehe sporditoimetuse juhatajana ja 2006–08 erikorrespondendina. Aastast 2008 vabakutseline ajakirjanik. Rahvusvahelise Spordiajakirjanike Liidu liige (1996).

Gunnar Pressi teoseid: Eesti “Dünamo” viis aastakümmet (1990, koostaja), Sporditähed (2006–13), Uba. Toomas Uba (2010, autoreid), Eesti kergejõustiku kullakamber (2010, autoreid), Jüri Jaanson. Sauruse tee (2011), Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas (2012), Härra sportlane Viljar Loor (2013).
Lisaks on Gunnar Press olnud Nagano, Sydney, Salt Lake City, Torino, Pekingi, Vancouveri, Londoni ja Sotši olümpiaraamatu peatoimetaja.

(allikas ESBL, lühendatult)
 

2012

Vahur Kalmre

„KOLM KIRSIPUUD"

Raamatu kirjutamist ja väljaandmist toetasid Eesti Kultuurkapital ja Tartu Kultuurkapital

© Ajakirjade Kirjastus, 2012

Spordiajakirjanik Jaan Martinson Õhtulehe raamatublogis:

Siinkohal tuleb olla aus: raamat “Kolm Kirsipuud” oli üllatus. Meeldiv üllatus. Mõni aasta tagasi, kuuldes, et ratturite perekonna - isa ja kahe poja - elu kaante vahele kirjutatakse, tekkis kahtlus, kas on võimalik nii erinevate põlvkondade lugu ühte raamatusse paigutada. Kas ei saa supp liiga lahja? Ei saanud! Sai hoopis tummine.

Kokkuvõtteks: “Kolm Kirsipuud” on sama vägev raamat kui need mehed ise.

Vahur Kalmre (1956), ajakirjanik. Lõpetas 1974 Tartu 1. keskkooli ja 1983 Tartu Riikliku Ülikooli ajakirjandusosakonna. Alustas 9-aastaselt korvpallitreeninguid ning oli Eesti noortemeistreid, 1975 tuli Eesti täiskasvanute meistriks ja 1974 TRÜ meeskonnas karikavõitjaks. Töötanud 1980–85 Edasi toimetuses spordikorrespondendina, 1985–86 kooliosakonna juhatajana, 1986–92 Edasi/Postimehe vastutava sekretärina ja tegevtoimetajana ning 1992–98 peatoimetajana, 1998–2001 Eesti Meedia (Postimehe Grupi) meediadirektorina, a-st 2001 olnud Tartu Postimehe vanemtoimetaja. Ajakirjanike Liidu liige (1984). Kuulunud 1982–2005 Tartu spordi nelikürituse (suusamaraton, rattaralli, jooksu- ja rattamaraton) korralduskomiteesse ja olnud klubi Tartu Maraton nõukogu aseesimees.

Vahur Kalmre teoseid: Eesti kergejõustiku kolmveerandsada (1984, autoreid), 100 aastat jalgrattasporti Eestis (1986, autoreid), XIV taliolümpiamängud. Sarajevo ’84 (1987, autoreid), Korvpall. Minevikust tänapäevani (1988, autoreid), Korvpall (2002, autoreid), Lihtsad jutud (2003), Tartu rätsepmeister Eduard Uusen (2010, koos Eda Kalmrega), Kolm Kirsipuud (2012).

(allikas ESBL, lühendatult)


2011 

Valter Heuer
„MEIE KERES"

Toimetaja Andres Adamson

Diagrammid ja tabelid Margus Sööt

© Valter Heueri pärijad ja kirjastus Argo, 2011

Ülo Tuulik raamatu eessõnas:
Raamat, mille praegu avate, on tunnistus ja tunnustus kahele erilisele ja tähenduslikule pühendumusele eestlaste ajaloos ja kultuuriloos, kahe mehe mõneti-mitmeti haakuvale ja kokkusulavalegi elule ja eneseteostusele.

Raamat, mille avate, on tunnustus ja tänu Paul Keresele ning Valter Heuerile, maailmakuulsale maletajale, ilmsesti läbi aegade tuntumale eestlasele väljaspool Eestimaad, ning maletajast literaadile, kes põhjalikult, täpselt ja meeldejäävalt pani kirja maailma kõrgeimasse maletippu jõudnud kaasmaalase elu- ja kannatusloo.

Valter Heuer (1928 – 2006), maletaja, maleajakirjanik. Lõpetas 1946 Tartu 1. keskkooli ja õppis 1950–52 Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat. Oli pärast sõda edukaimaid koolinoori, 1949 saavutas Eesti meistrivõistlustel 5. koha, pärast seda kuulus pidevalt Eesti maleparemikku, olles vabariigi koondises ligi 25 aastat. Mänginud NSV Liidu meistrivõistluste poolfinaalis, mitmetel rahvusvaheliste turniiridel, Eesti meister 1976.

Teose "Meie Keres" autorina pälvis 1977 Juhan Smuuli publitsistikaauhinna, raamat tunnistati ka NSV Liidu aasta parimaks spordidokumentaalteoseks. Avaldanud olümpiaraamatu ning ajakirjanduses pikki seeriakirjutisi Paul Keresest, korvpallitreenerite Ilmar Kullami ja Edgar Naaritsa koolkonnast ja Johannes Kotkast. Olnud sporti käsitlevate tõsielufilmide, sh Paul Keresele pühendatud "Eesti partii" (1991) stsenarist.

Töötas 1946–48 Vabariikliku Maleklubi instruktorina ja malekorrespondendina, pärast õpingute katkestamist (1952) Tartu Kalevi maletreenerina ja Edasi malekirjasaatjana, 1956–65 Edasi spordireporterina, 1965 Spordilehe korrespondendina; 1966–89 oli vabakutselise ajakirjanikuna Kehakultuuri malenurga toimetaja ja spordipublitsist, 1989–93 Sirbi/Reede publitsistikatoimetaja. Oli 1973 üle-eestilise koolinoorte maleürituse "Etturist kuningaks!" algataja ja korraldaja, 1976 üle-eestilise Paul Kerese mälestusfestivali idee autor ja põhilisi teostajaid.

Aastast 1994 kuulus Eesti Kirjanike Liitu. Pälvinud Ajakirjanike Liidu ja Sirbi aastapreemiaid. Avatud Eesti Fondi preemia (2001), Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärk (2001).

Valter Heueri teoseid: Tartu sporditeatmik 1958 (1958, koos B. Matveiga), Mitte ainult kümnendiksekundid... (1962, koostaja), XVIII olümpiamängud. Tokio 1964 (1966), Meie Keres (1977), Mälestusi Paul Keresest (1983, autoreid), Korvpall. Minevikust tänapäevani (1988, autoreid), Male lugu (2008, postuumselt), Meie Keres (2011, postuumselt).

(allikas ESBL, lühendatult)

Georg Hackenschmidti raamatuauhinna statuut parima spordiraamatu valimiseks

1.  Auhinna nimi, olemus ning väljaandja

1.1. Auhinna nimeks on Georg Hackenschmidti raamatuauhind. Nime valikul lähtuvad auhinna väljaandjad arusaamast, et Georg Hackenschmidt oli nii edukas sportlane kui ka rahvusvaheliselt tunnustatud filosoof.

1.2. Auhind antakse välja igal aastal parimale sporditeemalisele raamatule. See peab olema raamat, mis parimal moel räägib spordist, spordi mõttest, ausast mängust ja liikumise rõõmust. Esimene Georg Hackenschmidti raamatuauhind anti välja 2012. aastal.

1.3. Auhinna võitja (ja auhinnakuju laureaat) on raamatu autor, peatoimetaja või peamine koostaja.

1.4. Auhinda annavad ühiselt välja Eesti Olümpiaakadeemia ning Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum.
 
2.  Auhinna väljaandmise eesmärk

2.1.  Auhinna väljaandmise eesmärgiks on eestikeelse spordikirjanduse esiletõstmine ja propageerimine.

3.  Auhinna väljaandmise kord

3.1.  Auhind antakse välja iga-aastaselt.

3.2. Auhinnasaaja valitakse välja eestikeelsete mitteteaduslike ja -perioodiliste spordiraamatute hulgast, mis esimesena ilmusid Eestis eelmise aasta jooksul. Ilmunud uudisraamatute põhjal koostatakse kandideerivate raamatute nimekiri Eesti Spordimuuseumi raamatukogus. Seal saavad kandideerivate raamatutega tutvuda kõik huvilised.

3.3. Auhinnasaaja väljaselgitamiseks moodustavad auhinna väljaandjad ühiselt vähemalt kolmeliikmelise žürii. Nimetatud žürii lahendab kõik töö käigus tekkivad küsimused. Žürii tegevuse eest vastutab žürii esimees. Auhinnasaaja otsustab žürii hääletamise teel lihthäälteenamusega.

3.4. Kõige rohkem hääli kogunud raamatu autor pälvib Georg Hackenschmidti raamatuauhinna, milleks on eriline mälestusese ja rahaline auhind (mitte vähem kui 1000 eurot). Kõige rohkem hääli kogunud raamatu kirjastaja pälvib audiplomi.

3.5. Žürii koosseis on selge hiljemalt 15. märtsiks. Auhinnale kandideerivate raamatute nimekiri saadetakse žürii liikmetele laiali sellele järgneva nädala jooksul.

3.6. Auhinna kätteandmise tseremoonia toimub Eesti Olümpiaakadeemia pidulikul täiskogul aprillikuus.

 
4. Kulutused

4.1. Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum tagab Georg Hackenschmidti raamatuauhinna mälestusesemete ja audiplomite olemasolu.

4.2. Eesti Olümpiaakadeemia tagab Georg Hackenschmidti raamatuauhinna rahalise auhinna olemasolu.  

Statuut kehtib alates 31.03.2023

Auhinnaskulptuur

Georg Hackenschmidti raamatuauhinna auhinnaskulptuuri autor on Jass Kaselaan (1981). Kaselaan on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptorina ning kaitsnud magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemias. Ta on osalenud näitustel Eestis, Soomes, Saksamaal, Belgias, Prantsusmaal jm. 2011. aastal pälvis Jass Kaselaan Tartu Kultuurkapitali Anton Starkopfi nimelise skulptuuri aastapreemia, 2014. aastal aga kaasaegse kunsti auhinna Köler Prize.

Jass Kaselaan on ise oma töö kohta öelnud: “Raamatut kandev jõumees – lihtne, üheselt mõistetav, väljendamaks keha ja vaimu harmooniat ning Georg Hackenschmidti karjääri nii kirjamehe kui sportlasena”.

Auhinnakuju teostati skulptor Bruno Kadaku juhtimisel firmas Tormis Disain OÜ.

Auhinnaskluptuur on valminud kahe Eesti Spordimuuseumile tehtud annetuse toel. Headeks annetajateks olid Kenneth Gorschkowi ning Viktor Palango omaksed. Nende toetus muuseumile andis kindlust hea mõte teoks teha. On sümboolne, et kahe võõrsil elanud ja tegutsenud Eesti spordimehe toetussoov on jäädvustunud väärtustama meie spordikirjandust ning et see auhind kannab samuti enamiku oma elust võõrsil veetnud suure eestimaalase nime.

Kenneth Gorschkow, aastani 1950 Gennadi Gorškov (18.11.1920 Vjazma, Smolenski kubermang – 4.07.2009 Seattle, USA), kergejõustiklane. Lõpetas 1940 Viljandi maagümnaasiumi ja 1944 Tartu Ülikooli Kehalise Kasvatuse Instituudi. Kaitses magistrikraadi kehalise kasvatuse alal Seattle'i Ülikooli juures 1955. Kergejõustikutreeninguid alustas Viljandi gümnaasiumi spordiringis Valter Kalami juhendamisel. Sai 1939 Sakala liikmena Eesti meistrivõistlustel 110m tõkkejooksus hõbeda, 1943 kolmikhüppes ja 400m tõkkejooksus pronksi. Oli 1943–44 Pirital Eesti politseipataljonide spordijuht, 1945–46 Garmisch-Partenkirchenis USA sõjaväe juures suusatreener. Läks 1947 USA-sse, töötas seal vetelpäästjana ja spordiinstruktorina ja oli aastani 1962 Seattle'i omavalitsuse spordikeskuse direktor, 1962–83 ärimees. 1948–52 kergejõustikus, suusatamises ja mäesuusatamises USA sõjaväe meistreid. Osales aastast 1985 veteranide MM-il ja EM-il. Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärk (2001). (Allikas: ESBL)

Viktor Palango (30.07.1917 Pärnu – 6.01.2010 Seal Beach, California, USA), kergejõustiklane. Tõusis esile 1939 kõrgushüppajana. Oli 1940 kõrgushüppes esimese Balti matši võitja. Tuli 1942–44 9 korda Eesti meistriks: 3 korda 110m tõkkejooksus, 3 korda kõrgus-, 2 korda kolmik- ja 1 kord kaugushüppes. Kuulus Pärnu Kalevisse ja 1942–44 Pärnu Tervisesse. Isiklikke rekordeid: 110 m tõkkejooks 15,8 (1948), kõrgus 1.90, kaugus 6.90 (mõlemad 1942), kolmik 13.82 (1943). Läks 1944 Rootsi, 1949 sealt Iirimaale, aastast 1951 elas ja töötas USA-s Los Angeleses. (Allikas: ESBL)