Tõsi ta on, et reaalained (eelkõige matemaatika, füüsika ja keemia) on koolis ühed keerulisemalt omandatavad, sest nõuavad pisut teistmoodi mõttetööd kui lihtsalt funktsionaalse lugemise oskust. Usume, et ka suurem osa käesoleva kirjatüki lugejatest mäletab enda kooliajast, kuidas reaalainete omandamine alati kõige rohkem aega võttis ja kuidas need ained oma keerulisuse tõttu tihtilugu kõige ebapopulaarsemate ainete nimistusse sattusid.

Tõsi on ka see, et iseseisvuse taastamise järel on probleemile tähelepanu pööratud. Viimase 25 aasta jooksul on valminud õppevideoid, pandud tööle mitu reaalaineid populariseerivat ettevõtet, meile on tekkinud noori teaduspisikuga nakatav Ahhaa teaduskeskus, suure sammu on edasi astunud õppematerjalid, panustatud on õpetajakoolitusse. Isegi oma telesaade on loodud, ja seda ikka selleks, et kõnetada!

Kahjuks puuduvad kindlad arvandmed, kui palju on eespool nimetatud sammudel pistmist kõrgkooli erialavalikutega. See ei oma isegi tähtsust. Sest mitu tublit sammu nende ainete meeldivamaks muutmise suunas on astutud ja juba see, kui tulevased lapsevanemad enam füüsikatundidele mõeldes vaprusevärinaid ei saa, on süstiks järgmisele põlvkonnale.

Fakt on aga see, et puudus säilib, mistõttu on tarvis leida üha uusi lahendusi, et noor inimene juba varases eas mõistaks: matemaatika, füüsika ja keemia on ained, mille vastu enda huvi kontrollida tasub. Peamine suur argument, mida reaalainetest mittehuvituvad noored nagu mantrat korrutavad, on ikka üks ja seesama: „Milleks mulle seda vaja on? Kas ma lähen tulevikus piimaleti ette ja kasutan hindade arvutamisel logaritme?”

See on korraga humoorikas ja pisut traagiline, et me ei ole suutnud noortele veel kristallselgeks teha, kuidas mitmekülgne teadmiste omandamine koolis aitab tulevikus kaasa absoluutselt kõikidel elualadel. On teaduslikult tõestatud, et muusikaga tegelejad on reaalainetes tugevamad kui ülejäänud. Miks mitte ka vastupidi – tugev aluspõhi (mis kogu füüsikat või matemaatikat arvestades on ju kõigest pinnapealne selgitus) reaalainetes on meie arengule kasuks mõnikord piisavalt märkamatult, et tulevikus tipp­juhiks saades seda mitte aduda.

Haridusprogrammid ühendavad spordi ja reaalained

Eesti spordi- ja olümpiamuuseum alustab sügisel Eesti muuseumihariduses pisut isemoodi pilootprojektiga. Koostöös õpetajatega on valminud haridusprogrammid, mis ühendavad esmakordselt tõeliselt spordi ja reaalained, täpsemalt öeldes matemaatika ja füüsika. Ja seda mitte ülevaatlikult või õppekava läbivalt. Ühe tavalise õppetunni raames spordimuuseumi keskkonnas koos sportlastega. Oleme palunud õpetajaid, et nad valiksid matemaatika ja füüsika riiklikest ainekavadest osad, mida õpetajal igapäevases klassikeskkonnas ehk pisut keerulisem selgitada on. Osad, mis sobiksid hästi nii põhikooliastmele kui ka keskkooliõpilastele.

Uued haridusprogrammid on interaktiivsed ja haaravad endasse kogu muuseumikeskkonna. Õpilased saavad salvestatud videolahenduste abil kvaliteetsed alusteadmised riiklikus õppekavas sisalduvast teemast, kusjuures videotes kohtavad nad eri spordiareene ja muidugi tippsportlasi. Muuseumikeskkonnas leiduvate spordivahendite ja atraktsioonide abil on võimalik omandatud teadmisi kohe katsetada ja enda võimeid proovile panna. Haridusprogramm lõppeb töölehtede täitmise ja koju kaasa antava materjaliga, mille abil on õpetajal hiljem võimalik õpitut kontrollida ja üle korrata.

Samal ajal oleme edasi arendanud ja ajakohastanud kevadel suurt populaarsust nautinud haridusprogramme, mis sobivad eri kooliastmetele ja annavad õpilastele võimaluse väljaspool koolikeskkonda midagi uut ja põnevat teada saada, kinnitades samal ajal õpetajale, et õppekäik on läinud asja ette.

Eestis on suur tööjõupuudus, seda eriti spetsialistide hulgas. Puudu on suur hulk insenere ja õpetajaid. Isegi kui uuenduslikud lahendused ei aita valemeid paremini pähe jätta, ei saa alahinnata teistmoodi koolitundidega kaasnevat huvi kasvu aine vastu. On aeg proovida uusi lahendusi!