Esseekonkursi 1. koht

Keset pooleldi valgustatud ruumi, kus ainuke valgust andev lamp on suunatud talle näkku, istub külmal raudlattidest toolil Toomas. Toomas üritab enda emotsioone hoida kaugel eneses, kuid midagi kogu sellest skandaalist on siiski tema näole jätnud oma varjud. Pärast seesugust tähelepanu ja pinnimist polegi tal muud valikut kui kõik hingelt ära rääkida. Ainuke õlekõrs, mis võib maailmale kiireks viivuks õrritavalt lehvitada ka tema tõega, oleks puhas ülestunnistus. Vaadake tollal olin ka mina seal, küll klaasseina taga, kuid siiski paber ning pliiats näpus, et kõike toimuvat üles stenografeerida. Üritasin nüüd tuua osad mõtted, mida Toomas tolles Austria politseijaoskonnas rääkis ka teie ette. Siin on tema lühike osa tema mõtete keerdkäikudest.

Ma olen tippsportlane. Olen tegelenud selle alaga igapäevaselt juba nüüdseks aastakümneid. Ning lausa hirmuäratavalt kõrgel oma karjäärilennuga ära käinud. Olen pälvinud tunnustust ka kõige kõrgematelt peadelt, minu rinnas on tihti rippunud kuldne tükk metalli, mille suurim väärtus ongi moraalne. See on vastutus ning kohustus, mis sellega tuleneb. Seda ehk suudavad mõista vaid need, kes ise on tegelenud kusagil kõrgemal spordiladvikus, kus tuul tugevam.

Igatahes minu tähelend sai alguse mitte just niivõrd talendist kui rohkem Eesti sportlase, võiks öelda, et isegi jonnakast järjepidevusest ja treeningutest. Hommikul koidu ajal staadionile, siis juba muude toimetusteni, kuni suundusin jooksuga tagasi harjutama ja seda kuni ehavalguseni. Sedasi see kestis päris aastaid, kuni hakkasin ka midagi saavutama. Sellal sattusin ka meedia huviorbiiti, sain lõpuks koondisesse ja elu tundus olevat kui õnnis vikerkaarekesel peetud lillepidu. Unistused olid täide läinud! Nõnda see muinasjutt kauaks loomulikult ei jäänud. Ehkki kõigil teistel peale minu treeneri, pere ning sõprade oli justkui meelest läinud, mida pidin ma ohverdama, et sinnani üldse jõuda. Sünnist saadik olin kohe juba taevaste pilvede kohal lennelnud.

Saabusid esimesed suured, auväärsed ja pingelised võistlused. Loomulikult tahtsin ma märgi maha jätta. Olin kodumaal juba medalilootus, oma keha olin viinud viimsele piirimaile ja pere nägigi mind ainult jõuludel. Võiks öelda, et panustasin lauale enda elu ning nüüd ootasin, millised kaardid segab mulle kogu see vaev. Kogu mu armastatud pisike kodumaa jälgis mind silmad pinevil. Tollel päeval andsin ma kõik, mida ma anda sain…

Kuid tõde on sageli valus kuulata, mis? Ma jäin viimaseks. Kõigi nende üleolevalt irvitavate suurriikide sportlaste seas, hõigati minu nimi välja viimasena. Lootusetu võistleja lootusetu koht. Hinges keeras kui põrgutule kohal, kuid käskisin ennast kokku võtta. Treenisin veelgi, panustasin nii, et tähedki jäid mind suu ammuli öiste treeningtiirude ajal vaatama. Nüüd olin pakule pannud ka oma vaimse tervise. Vaikselt hakkas minu eluteelt kaduma kõik muu kui sport. Aga sedasi oligi mulle perfektne.

Tormasin uuesti võistlema, kindel endas kui kalju, isegi konkurendid näisid pisut kohkunud nähes mu füüsilist suurvormi. Kohtadel! Valmis! Start! Ning mina ületasin joone tagntpoolt esimesena. See kohutav farss kordus aasta-aastalt. Vahel tõusin paari koha võrra, aga siis olid ka kukkumised veelgi valusamad. Mis juhtus? Ma murdusin. Ka kõige tugevam tamm ei pea vastu kärestiku vooludele.

Minus kerkis üles viha. Kuidas kõikidel teistel võistlejatel on oma ekipaaž tiimist, kus iga kehaosa jaoks on oma massöör? Kuidas ei märgata kõiki võtteid, millega sportlased endale dopingut sisse manustavad ja sellest “riietusruumijutuna” nina alla lõõbivad? Seda loomulikult nii peenelt ja ainult mulle. Kuidas olin mina, kõik ohverdanud inimene, kehvem kui nemad? Need steroide täispumbatud kõlupead, kes igal aastal sponsoreid juurde võitsid, muskleid peaaegu et mitte midagi tehes kasvatavad ning alati mulle poodiumi ülemistelt astmetelt õelalt irvitavad, silmis säramas rahulolev tuluke. Mida oli mul kaotada? Pere oli suure pinge all lagunenud, rahvas valas poriga üle, vähesed sponsorid kadusid selja tagant ja mu mõistusest ei kadunud sekundikski pildid dopingujõmmidest, keda kummardati kui jumalaid. Mida ma oleksin saanud teha? Olin kasiinost tühjade kätega koju tulnud, samal ajal ootasid võlad tasumist.

Võtsin ühendust härra selle-ja-tollega ning esimesed ravikuurid algasidki. Alguses mu häbi oli võrdväärne viha ja pettumise seguga, mida ma tundsin. Nüüd olin juba hiljaks jäänud - süstlad kiirustasid juba ihusse. Kõige raskemini hoomatav asjaolu tuli välja hiljem. Doping töötas. Ma polnud üle aastate juba naeratanud, kuid nüüd oli mul põhjust. Igatahes teised lihasemäed enam nii laialt ei naernud minu üle. Tõusin taas tippu, kus mu hingerahu juba käeulatuses oli. Just see mul veel puuduski. Ainult veel pisut palsamit mu hingele. 

 Kuni tulite teie ja mu siia Rootsi kardinate taha pistsite. Praeguseks on kõik läbi. Keerutasin ruletilaual pisut liiga palju…

Lausunud need sõnad, jäi ta vaikides sinna kõledasse ruumi istuma. Me ei saa võtta Toomase juttu puhta kullana. Tegu oli haiget saanud ja hirmul inimesega. Tema tegi oma valed valikud ära. Neid ei pea aga meie tegema.

Mina, kui loo kirjapanija tahan juhtida nüüd teie tähelepanu sellele, et palun ärgem võtkem seda eleegilist kurbmängu hirmujutuna spordist. Vastupidi, näidaku see meile, et igal elualal, teaduses, kultuuris, hariduses ning ka spordis on aus mäng oluline. Mis mõttega me muidu neid korraldaksime? Ikka selleks et näha, kes, kuidas ning millal on ausalt arenenud ja seda isegi siis kui nimi ei hiilga nimekirja esimestelt positsioonidelt.

Robin Liiber, Tarvastu Gümnaasiumi 9. klassi õpilane ja sportlane

Juhendaja: Helle Soots