Lev Jašin Tallinnas

Kalle Voolaid, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum 

Maineka jalgpalliauhinna Ballon d’Or laureaate on Eestis käinud küll. Tõsisemad asjahuvilised mäletavad kindlasti, kui meisterlikult suutsid siin palli käsitleda näiteks Cristiano Ronaldo ja Luis Figo, kuidas möödus Tallinna-visiit kuulsa brasiillase Kaka jaoks, või ehk meenub seegi, et töökohustuste tõttu on Eestis viibinud koguni omaaegne tippmängija ja pärastine jalgpalliametnik Michel Platini. Kuid kas teadsite, et täpselt 60 aastat tagasi, 5. augustil 1960, külastas Tallinnat veel üks hilisem kuldpalli võitja, legendaarne väravavaht Lev Jašin? 

Ometi, nii see oli. Just eelmainitud päeval läksid toonasel Komsomoli staadionil[1] NSV Liidu meistrivõistluste A-klassis vastamisi Jašini kodumeeskond Moskva Dinamo ning kohalik esindusklubi Tallinna Kalev. Mängu jäädvustas tuleviku tarbeks Eesti spordifotograafia suurnimi Gunnar Vaidla – ja nüüd toobki Gunnar Vaidla rikkaliku pärandi talletaja Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum valiku selle kohtumise hetkedest esimest korda avalikkuse ette. 

Publikut hullutanud Must Ämblik

Kaheldamatult oli Eesti jalgpallile oluline kogu 1960. aasta – ikkagi Kalevi esimene hooaeg üleliidulises kõrgliigas! –, ent valitseva NSV Liidu meistri Moskva Dinamo Tallinnas-käiku võib tagantjärele pidada selle hooaja üheks mälestusväärsemaks momendiks, moskvalaste väravat kaitsnud Lev Jašinit aga tuleb hinnata üldse üheks läbi aegade tunnustatumaks Eestis käinud jalgpallitipuks. Ta on ju seni ainsa puurivahina pälvinud Ballon d’Ori auhinna, ta on valitud 20. sajandi parimaks väravavahiks ja 20. sajandi maailma jalgpallikoondise liikmeks, lisaks sai ta NSV Liidu vutikoondise liikmena kirja 74 mängu ning tõusis Euroopa meistri ja olümpiavõitja aujärjele. 

Tänaseni räägitakse legende Musta Ämbliku (see oli Jašini hüüdnimi) osavusest ja hullutavast mõjust tribüünidele. Nii näiteks on hilisem telekommentaator ja NSV Liidu koondise omaaegne varuväravavaht Vladimir Maslatšenko meenutanud, kuidas Jašin 1962. aasta MM-finaalturniiril kohtumises Kolumbiaga teda hiilgava viimase minuti tõrjega täiesti pöördesse ajas. Ikka nii pöördesse, et vaene Maslatšenko end tribüünil sõna otseses mõttes pildituks röökis ja siis ees istunud pealtvaatajaile minestunult selga sadas...[2]

Jašinile löödi Tallinnas värav!

Kalevi meeskonna ajalooline pääs NSV Liidu kõrgliigasse ehk A-klassi sai toona teoks põhjusel, et 1960. aasta vutihooaja eel otsustati muuta NSV Liidu jalgpallimeistrivõistluste süsteemi. Uute reeglite kohaselt osales A-klassis senise 12 klubi asemel edaspidi 22 klubi ning sarjale lisati ühtlasi geograafilist mõõdet.[3]  

Moskva Dinamo, 1950. aastatel suisa neljal korral NSVL meistriks kroonitud suurklubi, kohtus Kaleviga Tallinnas 5. augustil, teisisõnu vähem kui kuu aega pärast 10. juulil Pariisis toimunud ajaloo esimest jalgpalli EM-finaali, mis oli peale Jašini teinud Euroopa meistrid veel mitmest Dinamo mängijast. Kuid lisaks värskete Euroopa meistritega tutvumisele tõstis kohaliku pealtvaatajaskonna huvi mängu vastu ilmsesti seegi asjaolu, et dinamolaste ridadesse kuulus üks tallinlastele hästi tuntud mees, siin sündinud jalgpallilootus Georgi Rjabov. 

Publikut koguneski tribüünidele rohkesti ning osa saadi köitvast matšist. Kalev ei tundnud nimekate oponentide ees liigset aukartust, moskvalaste kaitseliinile tekitati üksjagu peavalu ning nende puurivahile jagati lahkesti võimalusi oma oskusi demonstreerida. Külalised pääsesid küll poolajale 2:0 eduseisus (väravad lõid Genrih Fedosov ja vastne Euroopa meister Viktor Tsarjov), ent teisel poolajal suutsid skoorida ka võõrustajad, kui kohtuniku määratud penalti läkitas 72. minutil Jašini selja taha Karl Kollo. Mõõduvõtt lõppeski tulemusega 2:1[4] – ja kuigi kalevlased tabelisse punktilisa ei saanud, jäid kiibitsejad ja ajakirjandus meeskonna mänguga sedapuhku pigem rahule. 

Tallinna Kalevi jalgpallimeeskond anno 1960

Tallinna Kalevi meeskonna peatreener oli sel hooajal kogenud Elmar Saar, enne II maailmasõda 19 korral Eesti jalgpalli rahvusmeeskonda kuulunud mees, mängijatena kandsid põhiraskust Ants Veldermann, Vladimir Dubrovski, Heldur Kallis, Benno Tael, Edmund Kesküll, Heino Sepp, Erich Kollo, Karl Kollo, Vladimir Rodionov, Rifat Salahadtinov, Raul Nell, Arvo Tammkõrv, Vladimir Nikolajev, Mati Gilden, Albert Samsonov, Aleksandr Kanunnikov, Aleksandr Pismennõi, Nikolai Tsagareišvili jt.[5]

Mis sai edasi?

Kui Moskva Dinamo mängis staatusele kohaselt taas suurt mängu ning kroonis hooaja pronksmedaliga, siis Tallinnas neile südilt vastu hakanud Kalevi meeskonna elu oli tegelikult keeruline. Alagrupi[6] lõpetasid kalevlased selgelt viimastena, kogudes üksnes 3 punkti, mis tähendas, et edasi kukuti sarja nõrgimasse tugevusgruppi ning jätkati koos Bakuu Neftjaniku, Kišinjovi Moldova ja Vilniuse Spartakiga mänge kohtadele 19.-22. Selles seltskonnas tunti endid lõpuks piisavalt mugavalt ja võeti grupivõit, mis tagas Kalevile A-klassi liigadebüüdi üldkokkuvõttes 19. koha. Hooaja väravate vaheks kujunes 21-72, suurimaks väravakütiks tõusis 7 korda skoorinud Karl Kollo.

Käesoleva kirjatöö autor tänab jalgpalliajaloolast Indrek Schwedet mõnegi asjakohase teeotsa kättenäitamise eest!

[1] Tänase nimega Kalevi keskstaadion.[2] "World Cups. Все чемпионаты мира по футболу. 1954, 1958, 1962" (Издательский Дом "Украинский Медиа Холдинг" 2010) lk 168.[3] 1960. aastaks kutsuti A-klassi koguni 12 liiduvabariigi klubid, kaasa arvatud meeskonnad kõigist kolmest Balti vabariigist.[4] Selle hooaja A-klassi mängude tulemused leiab nt siit: https://fc-dynamo.ru/champ/rezult.php?gd=1960 [5] Meeskonna koosseisu taastamisel oli abiks Lembit Koigi koostatud raamat „Jalgpall minevikust tänapäevani“ (Tallinn, Eesti Raamat 1970).

[6] A-klassi meistrivõistluste esimeseks etapiks jagati meeskonnad kahte 11-liikmelisse alagruppi, mille tulemuste alusel jätkati mänge tugevusgruppides. Alagruppide parimad jätkasid esikuuikus medalite jagamist, järgmistele kohtadele jäänud aga mängisid omavahel kohtadele 7.-12., 13.-18. ja 19.-22.