Võtsime esmalt ülevaateks ette kümne Tartu muuseumi täispileti hinna. Täispileti hind annab enamasti ettekujutuse ka ülejäänud hinnakirjast (kujuneb ju selle põhjal ka perepileti hind). Samas tuleb tähele panna, et muuseumite hinnastamispõhimõtted on siiski erinevad ja seetõttu ei pruugi kahe muuseumi sama täispileti hinna puhul näiteks sooduspilet sarnase hinnaga olla.  

 Hinnad on 01.07.2017 seisuga. 

Nagu näha, on hinnaklass ühe erandiga üsna sarnane.

Pannes end ühe perekonna asemele – mis on muuseumi kaalukaimad alternatiivid? Mis võiks olla põnev, hariv, elamuslik? Kui pere mõtleb, mida nädalavahetusel mõne tunni jagu koos ette võtta, millised võimalused veel on? Spekuleerime, sisetunde pealt alljärgneva nimekirja Hinnad võivad sisust sõltuvalt varieeruda, aga keskmiselt on kulu ühele inimesele järgmine:

Järeldus nendest kahest tabelist tuleb igaühel ise teha.

Järgmine, ja täiesti õigustatud, argument on tavaliselt järgmine. „Lapsed saavad alternatiivsetest kohtadest palju suurema elamuse kui muuseumist!“

Löök allapoole vööd, ütlete? Miks ka mitte. Paljude jaoks kindlasti. Tegelikult on siingi küsimus inimeste huvides. Me näeme muuseumis iga päev väikeseid põnne, kes veedavad siin perega kvaliteetaega, ja järjest rohkem paluvad lapsed vanemaid, et neid siit ära ei viidaks. Väike, aga oluline eelis on muuseumitel veel -  muuseumikülastus on kõikjal Eestis eelkooliealistele tasuta :)

Teel elamuste suunas

Paljud muuseumid on eriti just viimastel aastatel liikunud elamusmuuseumi kontseptsiooni poole. See tähendab väga lihtsalt öeldes seda, et muuseumid tahavad oma külastajatele pakkuda elamusi. Kõikidele külastajatele. See toob kaasa ka teadliku lähenemise neile inimestele, kelle esimene prioriteet on justnimelt elamus, mitte niivõrd meie ajaloo või teaduse avastamine. Seda loovad muuseumid erinevate tõmbenumbrite (päevad, etendused, atraktsioonid, kohtumisõhtud) abil. Tulemust hindavad mõned kvaliteedilanguseks, enamjaolt tähendab see aga mäluasutuste pakutava suuremat levimist, seda peaaegu alati ka sisulise poole pealt.

Kogu see sisu, olgu ta elamuslik, akadeemiline või natuke mõlemat, on tegelikult see, mis ühest küljest osaleb hindade kujundamises, teisest küljest annab proovijatele õige vastuse kohe kätte. Kes kulutab 5 eurot muuseumile, kus on avastamist pooleks tunniks, on tavalisel juhul külastuse eest liiga palju maksnud. Samas ei ole ka külastusele kuluv aeg alati põhjapanev argument.

Välja võiks pakkuda alljärgneva valemi:  

ÕIGLANE HIND = Huvitavad ekspositsioonid + saadav elamus + muuseumis veedetud aeg

Nagu näha, on kõik komponendid tegelikult subjektiivsed ja sõltuvad inimesest. Muuseum võib olla välja tulnud suurepärase ekspositsiooniga, mida kõik kiidavad, aga see ei köida üht külastajat, kes ei saa elamust ja ei veeda muuseumis kuigi palju aega. Kas temalt küsiti liiga kõrget hinda? Vaevalt. Samal ajal võib olla mõni aastakümneid seisnud ekspositsioon, mis on ajahambale jalgu jäänud ja vajaks hädasti uuendamist. Üldine hoiak on, et tegemist ei ole huvitava ekspositsiooniga. Siis aga ilmub külastaja, kelle jaoks on tegemist ääretult põneva väljapanekuga. Ta naudib külastust tunde ja saab sellest erakordselt tugeva elamuse. Kas ta maksis õiglast hinda?

Vastus ei ole ühene

Kas panite tähele? Me oleme jõudnud arusaamale, et küsimusele, kas muuseumipilet on liiga kallis, saab hinnangu anda kahest erinevast küljest. Nimetagem neid väliseks ja sisuliseks.

Väline külg on küsimus sellest, kuidas piletihind töötab koosmõjus teiste muuseumite hindadega, üldise elatustasemega ja teiste samalaadset teenust pakkuvate asutustega. Vaadates kaht graafikut, võiks öelda, et välise külje pealt on muuseumipilet mõistliku hinnaga.

Sisuline külg on aga väljapakutud võrrandi tulemusel igaühe enda otsustada. Sellele küsimusele ei saa vastata enne, kui muuseumi uks külastuse järel selja taga sulgunud on. Seega, järgmisel korral, kui kuulete kedagi kurtmas, et ühe või teise muuseumi piletihind on liiga kallis, küsige temalt, kas see hinnang põhineb külastusel, või on muuseumid üleüldiselt liiga kallid? See vastus võib olla määrava teguriga Teie enda otsuste tegemistel.

Olgu siia juurde toodud üks huvitav asjaolu –teadaolevalt ei ole hinnatõus ühelegi muuseumile kahju toonud. Vastupidi, kohati valitseb teatud psühholoogiline paradoks, mille järgi kulukamast piletist oodatakse suuremat elamust, ja tehakse oma valik kallima kasuks. Kindlasti ei tõsta ükski mäluasutus piletihindu sellest põhimõttest lähtuvalt, tegemist on selgelt tagajärje, mitte põhjusega.

Lõpetuseks – ilmselgelt ei ütleks ükski muuseum ära võimalusest piletitasu mitte küsida. Maailmas on näiteid riikidest, kus muuseumikülastuse eest tasu maksma ei pea. Samal ajal on Eesti süsteemi puhul siiski üsna sümboolse tasukogumise tulemusena enamasti võimalik mäluasutusi motiveerida pakkuma huvitavamat ja atraktiivsemat sisu – sellist, nagu külastaja tahaks näha, katsuda ja kogeda. See omakorda toob rohkem tulu, et sisu veelgi paremaks muuta. See on ringlus, mis hakkab ajaga järjest edukamalt tööle. Oluline osa on siin muidugi kohalike omavalitsuste ja riigi tugi, mille toel tegelikult muuseumid seisavad.