Kirjanik Elin Toona, kes põgenes koos ema ja vanaemaga sõja eest 1944. aastal, sihtkohaks Inglismaa, rääkis raamatus „Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust“ muuhulgas sellest, kui keeruline on võõras keelekeskkonnas toime tulla. Veelgi enam rõhutas ta aga, kui oluline oli õppida ära korrektne inglise keel ja kui keeleõppimise keeruline teekond selja taga, oli Elinil teiste ees eelis – tema suhtles nii eesti, saksa, prantsuse kui väga heas inglise keeles.

Kahtlemata värvika ja traagilise näite kõrval ei saa me üle ega ümber asjaolust, et 21. sajandi maailm soosib enam kui kunagi varem keeleoskust. Piirid on lahti, inimesed rändavad, kolivad, uudistavad ja segunevad kõikides globaliseerumisega kaasnevates hädades ja rõõmudes.

Võõras keelekeskkonnas toime tulla on keeruline ja sellele ei saa vastu vaielda. Tõrjutus, mahajäämus ja erinevus tavapärasest toovad eriti noorte puhul tahes-tahtmata kaasa teistmoodi sotsiaalse staatuse. See omakorda tekitab trotsi, pahameelt ja alamotiveeritust, mis tõenäoliselt on üks lõimumise ilmestavaid aspekte ka Eesti kontekstis.

Muukeelsele noorele on Eestis tegelikult kätte antud võluvits, millega tagada (või vähemasti luua kõrgendatud eeldused) endale tulevikus töökoht, hea elujärg, sotsiaalne staatus ja kõige selle kõrval oma kultuuri-kommete säilimine. Kui kohalikus keskkonnas saab eesti keel üsna kiiresti selgeks ja varakult on kaks heal tasemel keelt suus, on see tugev eelis tööturul.

Keeleõppimise soodustamine, olgu koduseks keeleks vene, ukraina, araabia või inglise keel, peab algama vanematest inimestest noore ümber, kes kohaliku keele vajalikust selgitada püüaksid ja noori raskustest läbi aitaksid. Need inimesed saavad olla eelkõige vanemad ja õpetajad, kes mõistavad eesti keele olulisust Eestis elamisel, siin sotsialiseerumisel ja lõimumisel.

Olukord võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga on paranenud. Keelekümbluse headest tulemustest räägitakse igal pool Eestis. Tänapäevased keelekümblusmeetodid on välja töötatud nii, et lisaks tavapärasele õppetööle õpitakse selgeks ka eesti keel, kusjuures uurimused kinnitavad, et üldist õppeedukust see ei pärsi.

On rõõm näha, et lisaks üldhariduskoolide edukale keelekümblussüsteemile on ka teistes asutustes aina rohkem näha hariduslikke ja meelelahutuslikke tegevusi, mille eesmärgiks on keeleoskuse parandamise läbi tugevam lõimumine. Selliseid tegevusi ja programme pakub näiteks Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum.

Keelekümblusprogramm „Sport ühendab!“ on mõeldud keelekümbluskoolidele, muutes muuseumi avatuks kõigile Eesti noortele olenemata nende keelelisest taustast või tasemest. Enne tundi tulekut saadetakse õpetajale materjalid, millele tund on üles ehitatud. Programmi läbiviimisel järgitakse keelekümbluspõhimõtteid vastavalt õpilaste eesti keele tasemele ja nad saavad nii lugeda-kirjutada-rääkida ja seda kõike interaktiivse koguperemuuseumi õhustikus, mis võimaldab edukalt õpitut mänguliselt meelde jätta või korrata. Loe programmidest lähemalt siit.

Nüüd, kui meetodid on olemas ja neid pakutakse, jääb vaid üks küsimus – kuidas viia muukeelse elanikkonna teadlikkus nende käes olevast potentsiaalsest võluvitsast tänasest kõrgemale tasemele? Kuidas teha selgeks keelekümbluse kasulikkus lapse tulevikule? Ka Elin Toona memuaarides võis tabada küllalt neid perekondi, kes Inglismaal elamisest hoolimata oma lastele heal tasemel keeleoskust liialt vajalikuks ei pidanud. Võib kindel olla, et need vanemad sulgesid sotsiaalses, majanduslikus ja kultuurilises mõttes oma järeltulevale põlvele nii mõnegi ukse.

„Sport ühendab!“ projekti rahastab Kultuuriministeerium ja toetab Integratsiooni Sihtasutus.