50 aastat tagasi, reedel, 26. novembril 1971 algusega kell 15.00 toimus Tartus üks spordilooliselt üpris märkimisväärne sündmus. Nimelt avas Pauluse kiriku tiibhoones uksed Eesti NSV spordimuuseumi esimene püsinäitus ja käivitus Eesti spordiloo eksponeerimise järjepidev traditsioon, mis – ehkki koos eri põhjustel aeg-ajalt ette tulnud pausidega – kestab õnnelikult tänaseni.

Muuseumiks muudeti endine ühiselamu
Spordimuuseumi esmaväljapanek sai nimeks „Eesti kehakultuuri ja spordi ajaloost“ ning paiknes kolmes värskelt remonditud toakeses eespool nimetatud tiibhoone esimesel korrusel, kuhu muuseum 1967. aasta sügisel ruumid oli saanud ja kust oli enne seda välja kolitud meditsiinikooli ühiselamu. Pinda jagus vastsele ekspositsioonile napilt 80 ruutmeetrit, mida, olgem ausad, ei olnud just liiga palju. Võrdluseks, praeguse Eesti spordi- ja olümpiamuuseumi 2020. aastal avatud „Eesti spordi lugu“ mahutub ligikaudu 1200 ruutmeetrile – see tähendab, et poole sajandi jooksul on kasv olnud koguni 15-kordne!

Ärev hetk avamiseelsel ööl
Paari eelneva aasta jooksul oli noor (riiklik spordimuuseum oli ju asutatud alles 1967. aasta suvel!) muuseum elanud suuresti just selle sündmuse nimel. Püsinäituse valmimise heaks oli ära tehtud hiigeltöö ja nüüd, avamise eelõhtul, näis kõik olevat tõepoolest kontrolli all. Eksponaadid olid vitriinidesse paigutatud, näitusetekstid vigade leidmise hirmus mitu korda üle käidud, ruumid kenaks sätitud ... Ometi tuli enne uste lahti tegemist läbi elada ärev hetk: pidulikule tseremooniale eelnenud ööl lõid kaagid katki näitusesaali tänavapoolse akna. Õnneks piirdus asi ehmatusega ja ekspositsiooni avamist see pahategu ei takistanud. Veel nüüdki kommenteerib toonane noor muuseumidirektor Enn Mainla, et muuseumis võeti asja rahulikult: „Meil olid seal kaitsevõred ees, nagu kõrgemalt poolt nõudmine oli, aga ilmselt mahtus sealt millegagi ikka läbi torkama ja olidki killud taga. Aga ei, me saime oma asjad ikka korda ja avamist see ei seganud. Kuigi see aken oli küllaltki tülika koha peal, teisel pool suurt vitriini.“

Üldiselt olid muuseumi ruumid muidugi turvalised, selle tagamiseks oli üles pandud nõuetekohane valvesüsteem. Ja nagu meenutab muuseumi tolleaegne peavarahoidja Aime Pärnakivi, andis seejuures jõukohase panuse ka hilisem Eesti olümpiakomitee president Neinar Seli: „Seda signalisatsiooni käis meile panemas valvekoondis, kus töötas Neinari isa ja Neinar käis isaga ikka objektidel kaasas. Igasugused seadmed ja asjad – poistele olid see kõik ju huvitav!“


Linti lõikas kultuuriminester
Küllap tõid need öised killud spordimuuseumile tõepoolest õnne, sest plaanitu sujus hiljem ladusalt. Pidulikule protseduurile oli saabunud esinduslik seltskond külalisi eesotsas kultuuriminister Albert Lausi, spordijuht Heino Sisaski ning teiste tähtsate seltsimeestega, samuti kolleegid Eesti muuseumidest ning sõbrad Lätist ja Ukrainast. Kohaletulnute aplausi saatel lõikas lindi läbi kultuuriminister Laus, kes oli väljapaneku heaks muide panustanud ka ise, annetades muuseumile haruldase eksponaadi: 1912. aasta Stockholmi olümpiamängude auks ilmutatud originaalse olümpiamargi.



MUUSEUM LEITI ÜLES
Seda, et tegu oli oodatud sündmusega, tõestas ühtlasi asjaolu, et uus muuseum leiti kenasti üles. Juba 1971. aasta lõpuks, teisisõnu sisuliselt kuu ajaga, oli kogunenud enam kui tuhat külastajat, kes ei pidanud paljuks 20 kopikat maksnud muuseumipilet lunastada ja Eesti spordilooga tutvuda. Näha sai aga nii mõndagi. Nagu kinnitab ekspositsiooni sisu kirjeldav dokument muuseumi arhiivis, kattis „Eesti kehakultuuri ja spordi ajaloost“ ära põhiosa olulisi valdkondi, mille abil siinset sporditegevust tutvustada. Näiteks kajastati teemasid „Algaegadest tänapäevani“, „Amatöörsport“, „Kutselised atleedid“, „Tippsportlasi“, „Esimesed olümpialased“, „Olümpiavõitjaid“, „1917–1940“, „Kehakultuur ja sport Eesti NSV-s“ jne. Põnevamatest eksponaatidest olid väljapanekus juba siis koha leidnud säärased esemed, mis rõõmustavad spordimuuseumi praegustegi püsinäituse külastajate silma: Amandus Adamsoni kuulus skulptuur „Champion Lurich“, 1971. aasta Balti korvpallikarikas, Alfred Neulandi ja Kristjan Palusalu olümpiamedalid, Ants Antsoni uisud.

KUIDAS SEDA TEHTI?
Arusaadavalt lähtuti väljapanekut ette valmistades tollal kehtinud nõudmistest. Näiteks rõhutab kogu protsessi kaasa teinud Aime Pärnakivi, et töötuhinas ei tohtinud tegijad hoogu minna ega ära unustada üldist kõrgemalt poolt määratud nõuet: üle poole eksponeeritavast sisust pidi täitma nõukogude temaatikaga! Kui erilistes tingimustes spordimuuseumit tegelikult loodi, saategi siit nüüd lugeda. Nimelt on alljärgnevalt esitatud mõned tollele ajastule iseloomulikud märksõnad, millega muuseumi inimesed esimest püsinäitust koostades kokku puutusid.

Ahiküte
Vastse püsinäituse oluline lisand olid ahjud. Muuseumis ei olnud neil aegadel sugugi keskküte, vaid ruume soojendati regulaarselt kütmist vajavate ahjudega. Mis tähendas omakorda, et ahjudes tule all hoidmiseks vajaminevaid puid tuli mõnikord lõhkumas käia direktoril enesel. Enn Mainla mäletab tänini, et puude tegemisel oli talle tubliks toeks Pauluse kirikus olnud eriline puulõhkumisagregaat, mis pilbastamistööd mootori abiga kenasti lihtsustas. „Aga paar korda pääsesid halud sealt masina vahelt lahti ka. Sain korra ikka nii kõva litaka vastu jalgu, et säär oli tükk aega sinine,“ muheleb toonane muuseumijuht tagantjärele.

Käsitöö
Püsinäituse kujundas kunstnik Endel Valk-Falk ja teostas kunstitoodete kombinaat ARS. See kõik ei tähendanud neil aegadel mitte tegutsemist arvutiekraani taga, vaid sõna otseses mõttes kätel käia laskmist – sest tekstid tuli ju „toota“ just käsitsi, kusjuures kunstnik pidi olema valmis ka tööks suisa kohapeal, näitusesaalis.

Tsensuuri valvas silm
Kogu väljapaneku sisu pidi olema varakult komplektne ja õigeks ajaks lähetatud tsensoritele (nn Glavlit ehk riigisaladuste kaitsmise organ), kes siis kinnitasid või ei kinnitanud, lubasid või ei lubanud. Kui läbi ei läinud, tuli parandada, sest ilma Glavliti templita asju teha ei tohtinud!

Keerukas side välismaailmaga
Kuigi toonasel muuseumil puudus päris oma telefon (neid oli Nõukogude Liidus sellal üldse napilt!), sai ekspositsiooni ette valmistades ja igasugu detaile täpsustades vajaduse korral siiski edukalt suhelda spordiorganisatsioonidega kõikjal kogu maal, sest muuseum jagas telefoni kõrval asunud Pauluse kiriku kantseleiga. Aparaati käidi sealt iga päev ära toomas – ja mitte niisama näpu vahel, vaid erilise nõuetekohase „telefonitassimise karbiga“, niipea kui kantseleis inimeste vastuvõtt lõppes. Igal hommikul, enne kirikukantselei avamist, viidi aparaat muidugi sellesama karbiga jälle tagasi.

Kirjutusmasin
Näitusetekstide koostamisel oli muuseumitöötajatele suureks abiks uus ja moodne seadeldis kirjutusmasin, mis oli ju palju mugavam, kui sellele eelnenud laialt levinud töövõte – tekstide käsitsi kirjutamine. Ometi kaasnesid selle seadmega võimalikud ohud, mida võimuorganid õnneks siiski ennetada oskasid. Nimelt oli muuseumi kirjutusmasin kusagil kõrgemal arvele võetud ja alati sellega töötada ei tohtinudki. Näiteks pühade ajaks, kui muuseum oli suletud, tuli ka kirjutusmasin kinni pitseerida, et pahatahtlikud tegelased sellal salaja seal midagi keelatut ei kirjutaks...

Artikkel ilmus ajakirja "Liikumine ja Sport" 22. numbris. 
Autor: Kalle Voolaid, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum