Hei!

Mina olen Sandra, spordimuuseumi projektijuht ja viimane kord kirjutasin blogis enda käigust Kreekasse, kui ma külastasin rahvusvahelist sessiooni noortele olümpiasaadikutele.
Sel korral leidsin end hoopis Leedust Klaipedast, kuhu olid kogunenud muuseumitöötajad kolmest Balti riigist, et üheskoos endid harida ligipääsetavuse teemadel.

Sel korral oli Balti Museoloogiakooli keskseks teemaks muuseumide ligipääsetavus ja saime nädala jooksul hulga uusi teadmisi ja praktilisi kogemusi. Eestist oli lisaks meie muuseumile osalejaid Tartu Ülikooli muuseumist, 19. sajandi linnakodauniku muuseumist, Tallinna linnamuuseumist (Kalamaja muuseum, Kiek in de Kök), Maanteemuuseumist, Vabamust, Tervisemuuseumist, Meremuuseumist, Eesti Vabaõhumuuseumist ja muidugi Muinsuskaitseametist.

Esimene päev museoloogiakoolist läks transpordile, sõit Tartust Klaipedasse võttis pea 10 tundi. Õhtul avati pidulikult museoloogiakool, osalejad said endale vajalikud vahendid ja sõime ühiselt õhtust. Esimene õhtu lõppes meeletu vihmasajuga, kuid õnneks sellist vihma me rohkem kogema ei pidanud.

Tegevused toimusid Leedu meremuuseumis, täpsemalt Läänemere loomade rehabilitatsioonikeskuse ruumides. Seal tutvusime 12 hülgega, kes olid päästetud erinevatelt rannikualadelt Leedust ja, kes juulis jõuavad tagasi Läänemerre.

 Järgnevatel päeval ootasid ees töötoad. Enda tegemisi tutvustasid   kolleegid Leedust, Lätist ja Eestist. Samuti rääkisid ligipääsetavusest   erinevad tegijad Poolast. Lisaks loengutele ja kuulamisele, saime erinevaid   erisusi ka ise proovida. Näiteks saime proovida kindaid, mis edastasid   kätesse elektriimpulsse, samal ajal pidi kirjutama või avama erinevaid   luuke. Veel sai avastada liikumist ratastoolis või hoopis pimedana ja valge   kepi abil.

Viimane ülesanne toimus Palanga merevaigumuuseumis. Meid jagati gruppidesse ning iga grupp sai kindla ala, mida pidi kontrollima vastavalt ligipääsetavuse standarditele. Veetsime muuseumis 2 tundi, mõõdulindiga ringi käies, mõõtes ja märkusi ja tähelepanekuid tehes – mis on hästi ja mis mitte. Selleks, et tegu ei oleks ainult märkamisega enda ümber, pidime järgmisel päeval ka kirja panema kokku üheksa soovitust muuseumile, kuidas ja mida parandada koheselt, lähitulevikus ja pikas perspektiivis.

Saime lisaks teadmistele ja praktilisele kogemusele ka võimaluse tutvuda mitmete muuseumidega Leedus. Käisime eelmainitud Palanga merevaigumuuseumis, Leedu meremuuseumis (sh Nerija kindluses) ja 39/45 Muuseumis, mis on osa Leedu Ajaloomuuseumist. Meremuuseumis tutvusime taastusravikeskusega, nägime ohtralt erinevaid kalu ja veelinde (pingviine!) ning tutvusime Läänemere elustikuga.

Museoloogiakool laiendas väga palju silmaringi, pannes mind mõtlema detailidele, millega arvestada, kui planeerida ligipääsetavat külastajakogemust. Kõige olulisem on see, et ligipääsetavus peab toetama erisusega külastaja iseseisvust.  

Olen põnevil ja loodan, et tulevikus on Eestis rohkem ligipääsetavaid muuseume!