Juba noore mehena spordist innustunud Arved Vain on tulnud korduvalt Eesti meistriks akrobaatikas, kuulunud sel alal ka Eesti koondisse ning juhtinud koguni Eesti akrobaatikaföderatsiooni. Hilisemas elus pühendus ta aga tõsiselt ja tulemuslikult teadusele. Tänaseks on tema teadustöö saanud üksjagu tunnustust, tema nimel on mitmeid patente ning ta on mitme organisatsiooni auliige. Tema tähtsaim leiutis on müomeeter – seade, mille abil saab mõõta lihaste toonust.  

Esimesed kokkupuuted spordiga toimusid Peipsi järve äärses Avinurme vallas, kus möödus tema noorusaeg.  

„Õppisin Lohusuu mittetäielikus keskkoolis ja seal kooli juures spordihoonet ei olnud, nii et kehalise kasvatuse tunnid toimusid meil klassiruumis. Pingid tõmmati seina äärde, võrk pandi üles ja siis saime võrkpalli mängida. See ei olnud muidugi võrkpallimõõtudega plats, aga eks me olime ju ka ise väikesed ja pall ikka kogu aeg vastu lage ei käinud. Suvisel ajal aga viskasime oda. Ma mäletan, et meil oli eesti keele õpetaja, kes vist oli kunagi oda visanud ja tema seda meile õpetas, aga teisi kergejõustikualasid mitte nii väga. Spordiplatsi meil eraldi ei olnud, aga kooli ümber oli lagedat ruumi, seal maju ei olnud. See õpetaja siis leidis ühe paraja teiba, tegi selle ühest otsast teravaks ja ütles, mis suunas visata ja nii see käis.

Aga võrkpall oli meie kandis Avinurme vallas au sees. Tuldi kokku ja mängiti, pühapäeviti või mingite rahvakoosolekute lõpetuseks toimusid tihtipeale võrkpallivõistlused ja sellele elati väga tugevalt kaasa. Igaüks, kes natuke oskas võrkpalli mängida, oli ikka tunnustatud poiss.  

Eks me lugesime ka natukene raamatuid. Mäletan, et lugesin Lohusuus õppimise ajal Lurichi raamatu läbi ja mul tekkis idee maadlejaks saada. Ja siis sai vahetundide ajal poistega maadeldud küll ja küll, et kas saad teise pikali või ei saa. Aga mingit erilist spordivarustust nüüd peale sõda… seda ei olnud lihtsalt! Selles riietuses, mille me hommikul selga panime, sellega tegime õhtul sporti ja nii ta oli. Suvel olime ikka paljajalu. Kui ma pärast kooli lõpetamist tulin Tartusse, siis seal sai poest tenniseid osta.”

Esimene tõsisem tutvus sportliku võimlemisega sai teoks pärast Tartusse tulemist.  

“Isa suri mul aastal 1939, veel enne sõda. Ja nii mul ema oli pärast üksinda kolhoosis, aga kolhoosis teatavasti palka ei makstud, raha kolhoosnikud oma töö eest praktiliselt ei saanud. Ja kui siis Tartus loodi uus tehnikum, Tartu Kunstliku Vedelkütuse Tehnikum, oli seal stipendium 15 rubla kõrgem kui mujal ja nii oli selge, et sinna tuleb minna. Selle stipendiumiga sai ikka kuu aega ära elada. Nii et tulin 1952. aastal Tartusse tehnikumi õppima ja soovisin siis ka spordiga tõsisemalt tegeleda. Muidugi uurisin kohe, et kas saaksin end maadlusse registreerida, aga sinna vastuvõttu ei olnud ja siis ma läksin võimlemisse. Olin raamatutest juba nii palju aimu saanud, et võimlemine on selline spordiala, mis annab hea ettevalmistuse kõigi teiste spordialade jaoks. Muidugi, hiljem juba hakkas võimlemine mulle nii meeldima, et maadlus oli unustatud!”  

Akrobaatikaharrastus sai alguse Kohtla-Järvel.

“1954. aastal, kui Kohtla-Järvel sai valmis uus tehnikumihoone, siis viidi meid sinna üle. Treenisin seal ka edasi, aga riistvõimlemises enam eriti ei võistelnud, sest tegin rööbaspuudel sõrmele viga ja ei saanud enam ei kangi ega rõngaid teha. Nii läksin siis akrobaatikasse.

Akrobaatika on selline ala, kus sai võistelda paarides, nelikutes, segapaarides ja hiljem tulid ka tütarlastepaar ja tütarlaste kolmik. Kõigepealt on kohustuslik kava, kus oli kolm harjutust vaja teha – need elemendid olid ette antud kõik – ja siis vabaharjutus. Ja siis on veel hüppeharjutused, kus on pikk hüpperada, millel tehakse seeria hüppeid. Kuna ka sportvõimlemises tuli teha vabaharjutust, ei olnud mul sellega raskusi. Nii et hakkasin võistlema ja tulin ka mõne korra Eesti meistriks.

Peale selle tegime koos Henn Suleviga Kohtla-Järvel veel trikitamist, olime juba nagu päris artistid, meil olid sellised esinemiskavad, mis ajasid rahva ikka naerma ka. Henn Sulev tegi koos tooliga salto ja maandus ilusti jalgade peale. Ja mina siis proovisin kahe tooli seljatugede peal kätelseisu teha ja näitasin, et üks tool läheb alt ära ja ühe käega siis hoidsin ja nii… Rahvale see meeldis! Ega me seal tasu ei saanud, aga saime õhtustele tantsudele ilma piletita sisse, kultuurimajja. Mäletan, kuidas käisin ükskord Heli Läätse kuulamas seal. Ta nii ilusti laulis, et mulle hakkas laulmine kohe meeldima.”  

Akrobaadina kuulus ka Eesti koondisesse.

“Lõpetasin tehnikumi kiituskirjaga – või punase diplomiga, nagu siis öeldi – ja andsin oma paberid Tallinna Polütehnilisse Instituuti. Ja Tallinnas oli akrobaatikat muidugi rohkem, tulin jälle Eesti meistriks ja sai käidud üleliidulistel võistlustel. Hiljem juba juhtisin akrobaatikaföderatsiooni ja tegutsesin kohtunikuna ja mind kutsuti ka üleliidulistele võistlustele seda ametit pidama. Seal ma ikka kohtusin mitmete tippudega Ukrainast ja Moskvast ja mujalt. Mäletan, et kord nägin kolmekordset olümpiavõitjat Albert Azarjani juhuslikult riietusruumis. Olin teda enne piltide pealt näinud ja tundsin nüüd musklite järgi ära!

Aga muidu, kui võistluste korraldamises oli Eestil tase väga hea, siis jah, sportlikud tulemused olid meil akrobaatikas ja riistvõimlemises ikkagi sordiini all. Meie tingimused olid ju piltlikult öeldes naeruväärsed, saalidesse sai treenima siis, kui teistest aega üle jäi, hilja õhtuti või laupäeval-pühapäeval. Ruumikitsikus oli suur. Ohutusnõuete järgi ei tohi näiteks vabaharjutuse väljak olla seinani – sest kui seal kombinatsioonidega minna, võib ju trauma saada! Aga meil Tartus Laia tänava võimlas ei saanudki õigete mõõtmetega väljakut maha panna.”  

Oskuste kasvades paranes ka kehavalitsemine – ja sellest võis mõnigi kord kasu olla!

“Varustusega oli sellal keeruline, suurematele võistlustele toodi riistastikku tihtipeale kusagilt väljastpoolt. Meil olid näiteks saalides muidu tihtipeale vanad kangid, aga võimlemiskangid ei tohtinud nõgusad olla. Seal kangis peab olema piltlikult öeldes vedruteras, selline toru. Ja selle pind peab olema sile, sest kui ta on kare, siis tõmbab peonaha kohe maha. Kangiharjutusteks olidki olemas sellised spetsiaalsed nahast peokaitsed, ilma nendeta võis minna nii, et ühe treeningu tegid ja siis olid kaks nädalat ilma.  

Mäletan, kuidas meil Tartus ühel treeningul juhtus Uno Sahvaga õnnetu lugu. Ta oli muidu kergejõustiklane olnud, aga tegi ka riistvõimlemist ja oli võimlemise korraldaja ja organisaator. Ja siis ükskord meil Laia täna saalis ühel treeningul ta tegi kangi peal suuri hööre, kui korraga käis üks plaks ja kang oli kaheks ja Sahva lendas saali nurka nii, et lõi tolmu üles! Meie juba mõtlesime, et kas nüüd kutsume surnuvankri või kutsume kiirabi – aga läks veel viis sekundit mööda ja Sahva tõusis püsti, kloppis tolmu maha ja ohkas, et “hea, et niigi läks!” Eks akrobaatikas me kukkusime ka päris palju, seal ikka oli teatud riski. Aga pidi oskama kukkuda ja teised aitasid ja pehmendasid. Kaaslased peavad aitama ja julgestus oli tähtis. Kukkumise õppimine käis treeningu sisse, seal midagi hullu ei olnud.

Akrobaatika annab sellise enesevalitsemise oskuse ja tunnetuse, kuidas käituda ühel või teisel juhul. Mäletan, et üks selline osav akrobaat oli meil Andres Lutsar, tema läks hiljem edasi ja esines filmides, pillutas ennast seal kasukaga üle raudvärava ja mida kõike. Aga mina siis enam väga esinema ei kippunud, sporditeadus hakkas järjest rohkem huvitama ja mul oli esinemistest Kohtla-Järvel isu täis saanud.”  

Sügavam huvi spordi vastu suunas spordiuuringute radadele.

“Pärast Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetamist minu huvi spordiuuringute vastu üha kasvas. Olin biomehaanika kohta lugenud ja sealt see pisik edasi läks, huvi inimese liikumise uurimise vastu aina süvenes, nii et asusin pedagoogilisse instituuti kaugõppesse kehakultuuri õppima. Aga siis kuulutati Tartus välja aspirantuur biofüüsikas ja ma sain sinna sisse. Ja edasi oli siht selge.

Kui ma kandidaadikraadi ära kaitsesin, ei olnud perekonna toitmine enam probleemne. Tuli ka lepingulisi töid, tegime sellist aparatuuri, millega sai sportlasi uurida ja aidata tulemusi parandada. Uurisime näiteks võimlejaid Tööjõureservide võimlemiskoolis rohkem kui viis aastat järjest, samuti kergejõustiklasi.  

Sporditeaduse puhul tuleb kõigepealt defineerida eesmärk. Me ei saa üles ehitada tänapäevast sportlaste ettevalmistust, ignoreerides sporditeadust. Näiteks odaviskes on väga oluline ära kasutada alajäsemete ja kere lihaseid oda kiirendamiseks. Sest õlavöö ja ülajäsemete lihaste võimalused ei ole võrreldavad sellega, mille annavad oda kiirendusele viske lõppfaasis jalgade ja kerelihased. Kui alajäsemete ja kere lihaste rakendus jääb viskefaasis hiljaks, on suur tõenäosus õla trauma tekkeks.  

Konstrueerisin omal ajal sellise mõõteseadme, millega seda tõestada. Liimisin kiirendusanduri sportlase viskekäele, nii et selle telg oleks odaga paralleelne. Andur oli käe peal, juhe läks mööda sportlase kätt selja taha ja mina jooksin juhtmega hoojooksu ajal kõrval, nii et sportlane saaks vabalt tegutseda. Kõik oli sünkroniseeritud. Tegime neid katseid alul Tartus Mart Paamaga, aga siis kutsuti meid ka Riiga Janis Lusist mõõtma. Panime aparatuuri autosse – aga sellal oli see kõik muidugi väga töömahukas, sest meie mõõtmistehnika oli analoogtehnika ja seadmed kaalusid mitu puuda – ja sõitsimegi Riiga. Tegime seal sama katse Lusisega ja selguski, et Lusisel omandas oda suurema osa kiirusest jalgade ja kerelihaste tööga viskefaasi alguses. Lusise maksimaalne kiirendus oli Paama omast madalam, aga ta viskas ikka rohkem. Kogu asi on selles, milliseid lihaseid kasutada! Aparaadid näitavad, numbrite põhjal on asi paigas!

Fred Kudu kutsus meid enne Moskva olümpiamänge ka Nõukogude Liidu mitmevõistlejate koondise juurde. Aga seal oli selline lugu, et Nõukogude Liidu koondiste uuringuga tegeles Moskvas Nõukogude Liidu kehakultuuri teadusliku uurimise keskinstituut, mille laborite inimesed pidid tegutsema koos treeneritega. Ja olid mingid hetked, kus üleliidulised treenerid mind jutule ei võtnud ja ma sain aru, et siis olid käsil mingid muud asjad. Olime siin Otepääl NSV Liidu sportlasi teenindanud ja hästi jutule saanud, aga kui läksin Moskvasse, siis ei lastud mind neile ligigi. Eks seal arvati, et kui numbriliste mõõtmiste mees neid seal mõõdab, saaks ta kohe aru, et muutuste taga on midagi rohkem kui treening!"

Tulemus sünnib koostöös!

"Eks ta nii on, et sporditeaduse ülesanded seab paika ju spordi tulemus. Tegija peab liikumisest rõõmu tundma, vigastused on tegelikult ära hoitavad, kui teha faktide alusel tõenduspõhiseid otsuseid, aga kui jätta mingid aspektid kõrvale, läheb asi keeruliseks. On selline ütelus, et kui tahad eesmärgile jõuda, tuleb vahel joosta. Aga kui sa jooksed vales suunas, siis sa kunagi eesmärgini ei jõua. Kergejõustik näiteks allub tugevasti loodusseadustele – heited, tõuked, jooksmine. Aga kui mehaanikat ei tunne, siis võivad treenerid oma õpilastele asju kapitaalselt valesti selgitada. Sest kui treeneri soovitus tugineb eilse päeva kogemusele, ei tähenda see vältimatult, et tänane sportlane saab uue kvaliteedi.  

Arvestades Eesti rahvaarvu, tuleks sporditeaduse abil ületreenimist ja vigastusi ennetada tänapäevaste sporditeaduses kasutatavate meetoditega. Selle elluviimiseks on kõige tähtsam eeltingimus hea koostöö sportlase, treeneri, arsti või füsioterapeudi ning sporditeadlastega.”